Pea Peenar – ainus ehe, mida vajad!

Kui oled siiani mõelnud, milline võiks olla see üks ja ainuke aksessuaar, mida üldse kanda, siis ära rohkem otsi! Pea Peenar on Sinu eest selle töö ära teinud ning Sinu valida on ainult oma lemmik värvi lilled.

Arvasid, et lillede peas kandmine sobib ainult slaavlastele? Valesti arvasid! Lillepärgadega enese ehtimine on meie – eestlaste – igivana traditsioon. Ja mitte ainult! Niisamuti nagu eestlased ja venelased, kaunistavad ennast lilledega ka kõik meie regiooni teised rahvused: lätlased, leedukad, rootslased ja soomlased.

Juukseid on läbi aja peetud naisterahva staatuse ja ilu etaloniks ning soengumood on kandnud siiani endas sotsiaalselt informatsiooni. Kui Sa praegu vaatad Facebookist, kes on suhtes või vallaline, siis ennemuistsel aal piisas vaid naise soengu nägemisest ja kõik teadsid, kas tegemist on neiu, pruudi või abielunaisega. 2022.aastal aga ei usuks keegi, et peale pulmi peabki naine oma juukseid ainult kinniselt ja kaetuna hoidma.

Nii uskumatu, kui see ka pole, siis lillevanikute teaduslikult tõendatud juured ulatuvad hoopiski aastatuhandete taha ning seega olekski paslik siinkohal teha ülevaade, kuidas on traditsioonilisest lilledega pärjast saanud nüüdseks Sinu ainus lemmikaksessuaar nimega Pea Peenar.

Igivanad pööripäeva traditsioonid

Sõnajalaõie otsimine ei ole ainus, õnne leidmiseks ja ennustamiseks, kohustuslik tegevus suvisel pööripäeval – et näha unes oma tulevast kaasat, on muistsed eestlased ja rootslased kasutanud hoopis populaarsemat meetodit. Nimelt peetakse siiani oluliseks jaaniööl 9 eriliigist taimedest korjatud ja punutud lilledest pärja padja või pea alla panekut selleks ööks. Rootsis otsivad lilli isegi vallalised mehed, sest sellist iitset kommet ei peeta seal mitte ainult vananaiste tilu-liluks. Kui nüüd tegidki kõik nii, nagu jaanilaupäeva kombestik ette näeb ja

hommikuks ikka ei mäleta unes nähtud tulevast kallimat, siis ainus soovitus on meelde tuletada oma eelmisel ööl joodud joogid. Ei, ei, me kindlasti ei vihja praegu sellele, et jõid liiga palju vaid äkki pidid 9 erineva taimeliigiga ka 9 erinevat jooki jooma 😀

Fotokrediit: Postimees / Igor Taro

Vana-Egiptuse lootoseõis

Esimesed ülesmärgitud tõendid lilledest peas tulevad Vana-Egiptusest: lootoseõis asetati soengusse õis otsmikul ning lillevars mööda pealage alla voolamas.

Fotokrediit: akg-images / Werner Forman

Antiikaegne must be

Olen enam, kui kindel, et mõeldes aniikaja peale, kangastub ka Sinul esimesena kurikuulus Julius Caesar kandmas loorberilehtedest pärga. Kuigi temast on kirjutatud tuhandeid akadeemilisi teoseid, ei suudeta siiani tõestada, milline ta tegelikult välja nägi. Üks on aga kindel, et kui sa antiikajal vähegi tegija tahtsid olla, siis pärg pidi raudselt peas olema. Vaadates kasvõi tänapäevast olümpia tseremooniat, saame aru, et pärg on olnud antiikajal vägagi tähtis sümbol ning selle kandja tõsteti jumalikku staatusesse. Arvatavasti on sellest ajast pärit ka esimesed juuksuri ametit pidajad.

Fotokrediit: akg/North Wind Picture Archives / Scanpix

Keskaegsed muinasjutuprintsessid

Ideaalne keskaegse naisterahva soeng ülipikad ja keskelt lahku kammitud juukseid. Ilmselt oli lahtisete juustega liiga palju tüli, mistõttu põimiti juuksed patsidesse. Siinkohal aga ei saa nimetada ühtset soengumoodi, sest kohati kaunistati soenguid lillepärjadega, kuid üldjuhul oli taoline stiil põlu all. Ah, et miks? No arvata on, et kirik selle kõik ära keelas. Enamustes paganlikes usundites olid ju lillepärjad peamised puuslik/jumaluste kaunistamise ja tseremooniates kasutamise vahendid. Ehk, et selline tegevus oli ju ilmselge jumalateotus.

Fotokrediit: akg-images / Florilegius / Scanpix

Ukraina Vinok

Juba enne vene-ristiusustamist oli Ukraina traditsioonilise rahvarõiva osa lehtedest, lilledest ja okstest valmistatud pidulik peakate. Tänapäevaks on Ukraina lillepärja kandmise tava näha just rahvarõivastuse osana festivalidel ning erilistel sündmustel nagu pulmad.

Fotokrediit:Treti Pivni/Third Rooster

Apelsinilõhnaline Vana-Hiina

Samal ajal õitsevad ja vilja kandvad apelsinipuud sümboliseerisid Vana-Hiinas viljakust ja just apelsiniõitest lillekrooni pulmas kandes, loodsid selle ajastu näitsikud lasterikast abielu.

Fotokrediit: cfen.si

Polüneesia Lei

Hawaii saarestiku kombestik näeb siiani ette, et nii meeste kui naiste poolt kantavat dekoratiivset lillepärjaga pakutakse kiindumuse ja austuse märgiks ka oma külalistele.

Fotokrediit:veton.picq.fr

Põlised Ameeriklased

Nii nagu teistegi paganlike kultuuride juures, on pärjad ka ameerika põlisrahvuste kultuuri ja muistendite osa. Tavaliselt pajust, puuvillast ja salveist tehtud pärgi kanti pühade tseremooniate, rituaalide ja tandsude ajal.

Fotokrediit: Edward S. Curtis

Mehhiko

Mehhiko naised kannavad neid eredaid lillekroone riigipühade tähistamiseks või lihtsalt selleks, et säilitada oma kultuurilist identiteeti. Ükskõik, kui populaarsed lillekroonid ka maailmas on, siis Mehhiko kultuuri osana paistavad nad eriti silma. Lillepärgade lõplikul kultuuripärandisse juurutamisel oli väga suur roll Mehhiko ühel ikoonilisemal kunstnikul – Frida Khalol, kelle autoportreedes vastandusid sünge ausus ja erksad lillepärjad.

Fotokrediit: Nickolas Muray

Eeskujulik Victoria

Kuninganna Victoria ei ole tuntud ainult, kui valge pulmakleidi tradidtsiooni algataja. Niisamuti tõi Victoria oma pulmadega lillekroonid Euroopa moeajalukku tagasi. 1840. aastal abiellus ta oma elu armastuse prints Albertiga, kandes juustes Hiina traditsioonist laenatud apelsiniõitest pärga, mis sai peale kuninglikku laulatust pulmade sünonüümiks.

Fotokrediit: Rebecca Starr Brown

Ameerika hipiliikumine

1960.aastate lõpus sai lillepärjast põhimõtteliselt hipikultuuri sümbol. Tolle aja aksessuaaride tugisammas väljendas rahu ja armastust ning mõjutas ka lõpuks peavoolumoodi, tänu millele lillekoroonid uuesti ka pulmamoodi jõudsid.

Fotokrediit: sphotos-b.xx.fbcdn.net

Lillelised eestlased

Esimesena ja kindlasti ka kõige eredamalt kangastub kindlasti Laura Põldvere, onju. Natuke veel mälusoppides sobramist ja silme ette tuleb pilt kirglikust Hedvig Hansonist erepunane roos juusteis vilkumas.

Fotokrediit: kuldvillak/kanal

Ükskõik, kui tagasihoilikuks ka eestlased ennast peavad, siis vähemalt korra elus on iga eesti naine end lilledega ehtinud. Palavalt armastatud Anne Veski „Roosiaia kuninganna“ laulusõnu teab peast iga enesest lugupidav eesti naine ju ja meie, Pea Peenras, pole siiani kohanud naist, kellele lilled kohe üldse ei meeldiks või näinud oma silmaga kedagi, keda lilled ainult koledamaks teeks.

Tänapäeval polegi vast ühtegi teist nii palavalt armastatud ja samas kritiseeritud moeaksessuaari, kui seda on lillekroon. Need, iidsesse mütoloogiasse ulatuvate juurtega, dekoratiivsed peaehted ei ole aga siiski kaotanud oma trendikust ega uudsust. Piisab vaid esimestest kevadkiirtest, esimesest muusikafestivalist ning lilledega peaehtest saab accessory du jour.